Aleksander Kilgiga ajas juubelijuttu Krista Kivisalu. Foto Aldo Luud
Aleksander, täna seitsekümmend aastat tagasi olid sa kümneaastane ja sulle kingiti sinu esimene mesilaspere. Mis sellest perest sai?
Eks ta järgmisel aastal sülemles ja siis oli mul kaks peret. Mul oli onul mesila, onu selle pere kinkis ja käis mentorluse korras abis ka. Mul on sellest ajast saadik järjepidevalt mesilased olnud, vähemalt kahe-kolme pere kaupa. Päris ilma mesilasteta pole ühtegi aastat olnud.
Kas sa kutseliseks mesinikuks pole mõelnud hakata?
Nõukogude ajal polnud see teemaks. Toona võis oma tarbest üle jäänud mee viia kokkuostu. Kui tuli Eesti aeg ja EML sündis, ka siis ei mõelnud ma endast kui kutselisest mesinikust, kuigi hakkasid tekkima võimalused mett müüa ja mu mesila oli vahepeal kasvanud 60 pereni. Praegu on mul 40 peret. Mesilaspered on Karksi-Nuia külje all – kunagises Karksi-Liivaku külas, mis praegu on Morna küla osa. Üks minu mesilagrupp on Morna õunaaia juures, et õunapuid tolmeldada, nii et ka selle õunaaia toodete – sealhulgas õunanapsu VOPS – sünnile aitavad mu mesilased kaasa.
Oled 35 aastat Eesti Mesinike Liidu juhatuses. Kuidas EML sündis?
Ma ei ole otseselt EMLi asutajaliige, kuigi olin selle mõtte sünni juures. Kui Eesti riik taasloodi, lagunes nõukogude-aegne majandimesilate võrgustik. Aga põllumajandusministeeriumi mesinduse eestvedaja jäi ka Eesti aja algul ametisse. Ja tema koos toonase aktiivi Arvi Otsepa, Antu Rohtla, Aado Oherdi, Mait Mardla, Evald Übi ja teistega hakkasid arutama, et kuna nüüd üle-eestilist mesindusvõrgustikku pole, teeme liidu.
Mesinike ühendusi ja kooskäimisi oli muidugi ennegi – näiteks Tallinnas käis koos Põhja-Eesti mesinike selts, mida vedas eest Arvi Otsep. Sel oli paarsada liiget. Muuhulgas jagas selts suhkrutalonge, oli ka mõte hakata tootma inventari.
Tartus vedas mesinike kooskäimisi Ilme Nõmmisto maaülikoolist. Lõuna-Eesti ühingus tegutses muude seas ka ärimees Rein Kilk, tema algatusel anti välja ajakirja Mesinik üks number 1980ndate lõpus.
EML asutati Tallinna aktiivi eestvedamisel 2.02. 1992 koosolekul toonases ministeeriumi hoones Laial tänaval. Mina seal osaleda ei saanud, mul olid loengud. EMLi aluseks võeti 1902. aastal asutatud Eesti Mesinike Pidajate Seltsi põhimõtted. Esimeheks valiti Gustav Lauringson, kes oskas ainsana inglise keelt. Aasta pärast valiti esimeheks Arvi Otsep. Mina olin juhatuses alates 1993 ja 1995 valiti mind juhatuse esimeheks.
Kuidas sulle praegu tundub – tänu millele sind valiti?
See ei olegi ju otsesõnu tänu millelegi, vaid eelkõige vastutus. Keegi peab vastutuse võtma. Algul valiti ilmselt seetõttu, et olin ülikoolitöö tõttu harjunud loenguid pidama ja sõna võtma, hiljem ehk valiti kogemuse pärast. Aeg-ajalt on ka pahaks pandud, et olin nii kaua esimees. See on niimoodi välja kukkunud, ja eks minus on vastutus selle lapsukese eest, kelle sünni juures olen olnud.
Aga kogu aeg on olnud meeskond ümber, kellega koos oleme kasvanud: Aado Oherd, Uku Pihlak, Jaanus Tull ja väga paljud teised. Kui 2012 ühines esimese tegevjuhina Marianne Rosenfeld, siis tema ajal arenes liit väga kõvasti edasi.
Sul on super omadused – fantastiline mälu, lai silmaring, sügavad teadmised mesindusest, elujõud, huumorimeel. Aga milliseid omadusi oled pidanud elu jooksul arendama? Vihjan siin sellele, et meie väike mesindussektor ei ole ju üldse mingi rahulik koht, vaid pigem järjestikuste tulekahjude jada.
Jah, erimeelsusi on olnud. Diplomaatiat on tulnud kõvasti harjutada ja õppida, kuidas saavutada ühist eesmärki, mis sobib meie paljudele mesinike ühendustele ega lähe liiga kaugele ka EMLi eesmärkidest. Eks vahel tundub ka, et süütenöör ei ole olnud piisavalt pikk.
Oled TalTechi elektrotehnika õppejõud. Kuidas on insener-tehniline mõtteviis aidanud mõtestada mesindust?
Mõlemas on teatud seaduspärasused. Süsteemsus. Ja mesilased on muidugi väga hea puhkus – kui linnas õppetööst väsin, siis lähen maale mesilaste juurde. See on täitsa teine maailm.
Kui noored küsivad, kas võtta mesilased või mitte, siis mina soovitan mesilasperet muu hulgas ka kui vaatlus- ja uurimisobjekti: kuidas suures peres saab kokku leppida ühise eesmärgi ja selle nimel tegutseda. Ja tuletan meelde Väikest Printsi: sa vastutad kõige eest, mille sa taltsutanud oled. Kui kellegi endale võtad, siis pead ka hoolitsema.
Mida endale juubeliks soovid?
Et tervis püsiks. Ja et ümberringi oleksid toredad inimesed.
