Veelkord mesilaspere toetusest

Mesilaspere toetuse muudatuste mesinikeni jõudmine on nagu vilets telefonimäng, mille mängujuhte tuleb otsida superministeeriumist.

Tekst Krista Kivisalu

Olen mesinduskogu liikmetega rääkides kildhaaval kokku pannud pildi sellest, kuidas me praegusesse seisu jõudsime. Siin on lugu sellest, kuidas regionaal- ja põllumajandusministeerium toetusi kärpis, mida sektorilt oodati ja mida mitte, mis vigu sealjuures tehti ja kuidas see mesindussektori südames valusa tulekahju süüdanud on.

Mesinduskogu koosolek

Jutud selle kohta, et kärpekäärid võivad jõuda ka mesilaspere toetuseni, hakkasid mesinduskogu liikmete kõrvu tilkuma mitteametlike juttude käigus eelmise aasta sügisel. Üldine kokkuhoiuteema oli ju õhus, tuletagem meelde: see oli aeg, mil kogu riigieelarve läks kärpesse, ainsaks erandiks kuulutati riigikaitse.

Detsembri algul sai mesinduskogu kutse tulla ministeeriumi, et (nagu kutsel seisis) anda ülevaade mesindussektori väljakutsetest ja lahendustest. Liikmed aimasid, et tõenäoliselt on kutse seotud plaanitavate kärbetega. Enne kohtumist arutas mesinduskogu oma koosolekul toetuse teemat. Kuna infot palju polnud, oli arutelu põhiküsimus toona selles, kas toetus jätkub või ei jätku. Mesinduskogu ühine seisukoht oli, et toetus peab igal juhul jätkuma. Arutati läbi ka see, mida vastata juhul, kui ministeerium pakub välja, et toetust makstakse, aga mitte kõigile. See arutelu läks tuliseks! On osalisi, kes kirjeldavad seda kui sõnasõda, isegi kui filmilikku stseeni, kus meeste „hääletoonid ületavad mugavuspiiri, kõnelejad seisavad oma seisukohtade eest ja lõpuks lüüakse ikka rusikas ka lauale“. Aleksander seisis mesinike võrdse kohtlemise ja iga mesilaspere toetamise eest, Mario ütles, et tootjatel on üliraske aeg ja mõnigi neist on elus ainult tänu sellele, et rabab mitmel rindel.

Kokkulepe tuli kompromissi teel. Kompromiss oli, et kui peab ministeeriumis valima, siis valime pigem tingimused kui et kogu sektor toetusest ilma jääb. Miks sa kompromissile läksid, Aleksander? „Vahel tuleb kompromissile minna selleks, et edasine koostöö saaks jätkuda,“ vastab Aleksander. Ta nõustub, et selles hetkes võib seda käsitleda reetmisena. „Kaalusin alternatiive: kui kompromissi poleks tulnud, ei saaks mesinduskogu ministeeriumile mingit vastust anda ja mesinduskogu edasine töö oleks kriisis. Ja kui mesinduskogu ei anna ministeeriumile mingit otsust, kas poleks see siis hea ettekääne ministeeriumile toetus üldse ära võtta? Tagantjärele tarkusena oskan küsida ka seda: kas see oleks midagi muutnud ministeeriumi otsuses, mis oli juba ette ära kujundatud?“

NB! Siinkohal on hea meelde tuletada, et kompromiss on konsensus, mille puhul osapooled nõustuvad ühise seisukohaga ainult osaliselt, kuid soovivad selle küsimuse valdkonnas siiski koostööd teha, sest ka osaline koostöö on üldiselt kõigile osalistele kasulikum kui koostööst loobuda. Demokraatlikus ühiskonnas on enamik kokkuleppeid kompromiss poolte vahel.

Kohtumine ministeeriumis

17. dets toimus ministeeriumis kohtumine. Ministeerium küsis sektori väljakutsete kohta. Kõik said sõna – mesinikud rääkisid mee turuhinnast ja turustamise probleemidest, võltsmeest, karukahjudest ja mesilashaigustest, Aasia vapsikust ja tropilaelapsist. Eraldi toodi välja mesilaste oluline roll loodusliku mitmekesisuse säilitamisel ja tolmeldamisest saadav kasu riigile.

Siis rääkis ministeerium. Ministeerium ütles, et mesilaspere toetuse eelarvet on sellel aastal vähendatud – kui enne oli 800 000, siis nüüd on 560 000 eurot.

Mesinduskogu rõhutas, et igal juhul peab mesilasperede toetus alles jääma, ja ministeerium ütles, et jah, jääb. Aga toetuse maksmise tingimused tuleb ümber vaadata.

Küsimus, mida ministeerium mesinduskogult seal laua taga küsis, oli: mis võiks olla mesilaspere toetuse saajate perede alampiir? Seda varianti ei olnud ministeeriumi laual üldse, et jätame samad tingimused alles. Mõni osaleja mäletab, et valida oli, kas toetus tingimustega või üldse mitte.

Ja seal sai siis välja öeldud eelneva koosoleku kompromiss: kui lugu on nii, et muul moel ei saa, las siis olla kompromiss. Las siis saavad need, kes peavad rohkem kui 15 mesilasperet. Sest kui toetus üldse lõpetada, oleks mesilasperede toetamise uuesti algatamine praeguses ajas väga vaevaline. Ja 15 peret siis lähtuvalt põllumajandusministri määrusest “Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded”, kus väikeses koguses mee esmatootjaks loetakse mesinikud, kellel on kuni 15 mesilasperet, ning teavitatud meekäitlejaks loetakse mesinikud, kellel on rohkem kui 15 mesilasperet. Ministeeriumis perede alampiirist rääkides oleks vabalt võinud minna ka nii, et selleks piiriks saab 50 peret.

See, et see toetus on ettevõtjatele, ei tulnud jutuks ei toonasel kohtumisel ega ka hiljem ning kogu tootjate toetamise jutt on sektoriga läbi arutamata.

Alles siis, kui mesinduskogu enne Türi teabepäeva ministeeriumi mesinikele esinema kutsus ja keelduva vastuse sai, saadeti mesinduskogu esindajale failid, kus on muuhulgas kirjas nii: „Riigiabina makstavad toetused on suunatud ettevõtjatele majandustegevuses tekkivate turutõrgete lahendamiseks ja soov on ka mesinduses rakendada sama suunda, mida on rakendatud teiste põllumajandussektorite ettevõtjate toetamisel.“

Mis valesti läks?

1. Ministeerium ei jätnud mesinduskogule võimalust sektoriga toetuse üle arutada, õieti polnud selleks aega ega põhjustki: kohtumisele kutsuti mesinduskogu liikmed, et teha ülevaade sektori väljakutsetest ja lahendustest, mitte et arutada mesilaspere toetuse tingimusi.
2. Ministeerium kirjutas vastuskirjas EMLile, et te ju ise tahtsite seda: „Tulenevalt sellest, et riigieelarve kärpimise tulemusel vähendati riiklikke toetusi, sh mesilaspere toetust, tegi sektor ettepaneku maksta mesilaspere toetust mesilaspere pidajatele, kellel on vähemalt 16 mesilaspere. Muid ettepanekuid mesilaspere toetuse kohta ei esitatud.“ Sellest vastusest jääb mulje, nagu oleks mesindussektor tulnud ministeeriumisse ettepanekuga, et kuna eelarve on väike, siis no mis te ikka hakkate väikestele maksma, ärge makske! Makske ainult suurtele! See ei olnud nii. Veelkord: mesinduskogult ei küsitud, kuidas toetust edasi maksta; küsimuseks oli, mis on alampiir. Öelda nüüd, nagu oleks sektori ettepanek maksta toetust mesinikele, kel on üle 16 mesilaspere, on demagoogia.
3. Sama viga retoorikas on ka toetuse muutmise seletuskirjas: „Toetuse maksmist vähemalt 16 mesilasperega mesilaspere pidajatele toetab ka Eesti mesindussektor. Vähenenud mesilaspere toetuse eelarve tingimustes on vähemalt 16 mesilasperega mesilaspere pidajatele toetuse maksmine toetuse saajate jaoks soodsam, kuna siis ei ole ühe mesilaspere kohta toetuse ühikumäära langus nii suur, kui see oleks kui toetust makstakse ka alla 16 mesilasperega mesilaspere pidajatele.“ Ka see jätab mulje, nagu oleks variant maksta toetust endistel tingimustel, st kõigile võrdselt, mesinduskoguga arutlusel olnud. Kordan: seda varianti ei ole ministeerium mesinduskogult küsinud ega arutlusele võtnud.
4. Ministeeriumil ei olnud huvi teha nii, nagu sektor ette paneb. Teadaolevalt oli juba enne mesinduskogu poole pöördumist olemas üldine eesmärk: hoida kokku kulusid. Tõenäoliselt oli juba olemas ka plaan: maksta ainult tootjatele. Ühe põhjuse leiame EMLile saadetud vastuskirjas: „Riigil ei ole mõistlik välja maksta toetust, mille väljamaksmise kulud on ebaproportsionaalselt suured.“ Teine põhjus on ilmselt üldine suund toetada ainult ettevõtjaid, kelle tulusid on riigil lihtsam kontrollida kui eraisikute omi.

Mida me praegu teha saame?

1. Mesinduskogu ja EML saatsid eile, 31.03, ministeeriumile kirja ettepanekuga korraldada ühiselt veebikoosolek, kus ministeerium saab selgitada toetuse tingimuste muutmise põhjusi ja sektor küsida ära küsimused.
2. EML saadab EISis oleva eelnõu kohta arvamuse. Meile kirjutanud mesinike arvamus kinnitab meie seisukohta: mesilaspere toetust tuleb maksta kõigile mesinikele, mesilasperede arvust sõltumata. Kui sa oma arvamust meile veel saatnud ei ole, palun tee seda ja kindlasti enne 4. aprilli.

Mida me siit õppisime?

1. Ministeeriumi õppetund: tehke edaspidi nii, et te küsite sektorilt sisendit avatud küsimustega ja enne otsuste tegemist, mitte ei sea meie esindajaid kahe halva valiku ette ja ei ütle pärast, et ise te ju tahtsite. Ja kui nüüd on eelnõule vastamise aeg, jätke siis võimalus, et see vastus päriselt midagi muuta saab!
2. Mesinduskogu õppetund: tehke edaspidi nii, et meie ka teaksime, mida te koosolekutel arutate.
3. EMLi juhatuse õppetund: andke edaspidi kohe oma töötajatele ja liikmetele teada, mis mesinduskogus toimus.
4. EMLi kommunikatsioonijuhi õppetund: ära saada enne välja uudiskirju, kui info pole lõpuni täpne.
5. Mesindushuviliste klubi haldurite õppetund: kui info on segane, siis kirjutage edaspidi otse neile, kes vastutavad, ja küsige. Võib kirjutada või helistada ka mulle, minu number ja meiliaadress on veebilehel olemas.
6. Mesinikele ja mesindushuviliste õppetund: andke oma volitatud juhtidele julgelt väljakutseid, aga olge õiglased ja küsige otse.

Ja lõpuks: aitäh!

Avaldan siin tänu armsatele kolleegidele mesinduses:

• mesinduskogu liikmetele, kes teevad vabatahtlikku tööd ja puurivad end läbi seadusandlusest, ametnikega suhtlemise keerdkäikudest ja klubi kriitikast;
• kutselistele mesinikele jõulise tegutsemise ja sektori eest seismise eest;
• meie uuele juhatusele, mille liikmed on oma volituste kehtimise esimesel nädalal aktiivselt tööle asunud, pidanud üle päeva-paari koosolekuid, hoidnud ühendust omavahel, mesinduskogu ja ministeeriumiga ning säilitanud demose surve all positiivse hoiaku ja huumorimeele;
• EMLi liikmetele, kes on kirjutanud meile palju kirju, kus toetavad meie ettepanekut ning püüdlusi eelnõule võimalikult laiapõhjaline vastus koostada;
• meie grand old manile Antu Rohtlale, kes oma kirjas EMLile välja tõi, et katse eristada mesinikke mesilasperede arvu järgi on sulaselge diskrimineerimine, mis on juba põhiseadusega keelatud, ning lubas isiklikult tulla ja ministeeriumi töötajatele EV Põhiseaduse paragrahv 12 ette lugeda, kui ministeeriumi töötajad juhtuvad kirjaoskamatud olema;
• Aivarile, Mariole ja Aleksandrile, kes jagasid minuga tundide kaupa oma muljeid neist tormistest detsembripäevadest.

Meie viis juhatuse liiget võtavad praegu aega oma tööpäevadest ja mesilastega tegelemisest, et mõjutada ministeeriumi eelnõud muutma. Helen ja Mihkel, Valmar, Katri ja Aleksander – olete nutikad, positiivsed ja lahendustele orienteeritud, teiega läheks luurele küll!

NB! Vastuseks mesindajate palvele otsustas mesinduskogu leida viisi, kuidas edaspidi liiguks info mesinikeni kiiremini ja sujuvamalt.