14. märtsil 2022 lahkus meie hulgast üks vanema põlvkonna tuntumaid mesinikke, emadekasvataja Mai Endla.
Mai sündis 05. mail Virumaal, Viru–Jaagupi kihelkonnas 1940 aastal mesinike perekonnas. Lõpetas 1958 aastal Rakvere I Keskkooli ja asus õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemia Agronoomia teaduskonda, mille lõpetas 1963. aastal agronoomi kutsega. Mai isa ja ema tegelesid mesindusega ja nii omandas väike Mai juba varakult mesinduses nii vajaliku „suitsuandja“ eriala. Huvi mesinduse vastu ja vanematelt saadud teadmised viisidki ta kokku toonase EPA õppemesila entusiastliku ja suurte teadmistega mesiniku Ants Pahlaga ja hiljem EPA aianduse- ja mesinduse õppejõu Paul Juurikasega.
Pärast EPA lõpetamist töötas Mai paar aastat sovhoosis osakonnajuhatajana, misjärel siirdus EPA õppejõu Paul Juurikase õhutusel õppima mesindust Rõbnoesse Üleliidulisse Mesinduse Instituuti, kus toona töötasid mitmed maailmamainega mesindusteadlased. Õpingud Rõbnojes lõppesid 1967 aastal, misjärel Mai siirdus Moskvasse K.A.Timirjazevi nimelisse Põllumajanduse Akadeemiasse õppima mesilaste tõuaretust.
Naasnud Eestisse sai temast äsja Harku-Järvele rajatud Mesilasemade Kasvatuse ja Tõuaretuse Katsepunkti juhataja. Omandatud teadmised aitasid tal välja selgitada Eestile sobivaima mesilastõu. Valida tuli kolme erineva tõu ehk populatsiooni vahel. Mitmeaastase töö tulemusena osutus selleks kraini mesilane.
Mesiniku töös pidas Mai peamiseks huvi ja armastust oma töö vastu. Ta toonitas, et esikohale ei või mesiniku töös seada mitte mee müüki, vaid selleks peab olema mesilaste heaolu.
Teiseks oluliseks kriteeriumiks pidas Mai mesiniku enda võimete ja teadmiste hindamist. Ta toonitas, et mesila suurus peab olema just selline, millest jõud ja mõistus üle käivad.
Kolmandaks pidas ta teadmiste vajalikkust. Ta rõhutas, et mesilased on miljonite aastate jooksul väga vähe muutunud, kuid suudavad vahest oma käitumisega üllatada ka kogenud mesinikke. Seega mesindusega tegelemine tähendab ühtlasi ka elukestvat õpet.
Neljandaks rõhutas ta, et mesindusel peavad olema ühised eesmärgid, mis ei pea olema jagatud üksikute väiksemate või suuremate huvigruppide eesmärkidest lähtuvalt.
Mai oli nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes, mistõttu ka tema kasvatatud mesilasemad olid väga hinnatud. Algmaterjali emadekasvatuseks käis ta ise Austrias valimas ja toomas. Tema eelistus oli Carnica Singeri liini mesilasemad. Nimetatud liini mesilasemasid eelistasid ka paljud teised Eesti mesinikud.
Mai pidas inimese elus väga oluliseks ka oma kodu. Koos vennaga ehitasidki nad koos Hüüru alevikku omale perele maja.
On lõppenud ühe suure eesti mesiniku maine teekond, kuid tema kasvatatud mesilasemade järglased elavad veel kaua ja aitavad säilitada meie ilusat ja kordumatut loodust.
Me ei või unustada ka Mai poolt väljaöeldud tõdemust et: „….Mesinik, kes eelkõige unistab ärist ning sellest saadavast rahast, ei ole kunagi suuteline mesindusele tervikuna kasu tooma !…“
Kõik need mõeldud mõtted ja soovid jäävad edasi elama Sinu poolt suure armastusega kasvatatud mesilasemades, Sinu kaasteelistes ja mõttekaaslastes.
Puhka rahus!
Antu Rohtla ja kõik mesinikud/sõbrad, kellele Mai mälestus kallis on.