Küsis Krista Kivisalu
Fotod Marija Kanizaj, erakogu
Dalial Freitak on edukas entomoloog ja putukate immunoloog, kuid peale selle ka leiutaja ja innovaatiline ettevõtja, kes on loonud, patenteerinud ja turule toonud maailma esimese mesilaste vaktsiini.
Selle septembri algus on professor Dalial Freitakil (46) olnud väga kiire – peale eesseisva esinemise rahvusvahelisel mesindusteaduse konverentsil Eurbee Tallinnas ja kaasprofessori koha Grazi ülikoolis on ta nüüd ka bioloogia instituudi juhataja. Ülikoolis valmistutakse sügissemestriks ja aeg-ajalt kipuvad Daliali tööpäevad venima 12–13 tunnisteks.
Oled sündinud väikeses Eesti linnas – kuidas sa sealt tippteadusesse jõudsid?
Jah, kasvasin Valgas ja käisin Valga 1. keskkoolis. Juba 5. klassis otsustasin, et tahan saada bioloogiks. Toona oli suur soov ka maadeavastajaks saada, see oli inspireeritud loomulikult raamatutest. Ema töötas raamatupoes, meil oli kodus suured, maast laeni raamaturiiulid. Ja isa luges palju. Raamatuhuvi tekkis isa järgi ja maade avastamise soovi tekitasid Jules Verne’i „Viieteistaastane kapten“, „Kapten Granti lapsed“ jt. Ma lugesin kohutavalt palju!
Kodus vaatasin ka palju loodusdokke ja kui siis selgus, et maad on juba ära avastatud, mõtlesin, et olgu, aga küllap on bioloogias palju asju veel avastamata ja leiutamata.
Keda pead toonasteks oluliseks loodushuvi suunajateks?
Koolis olid kindlasti olulised klassijuhataja ja geograafiaõpetaja Inge Kamenik ning bioloogiaõpetaja Lisel Helbrodt.Nad toetasid minu huvi, suunasid olümpiaadidele, julgustasid uurima.
Kodust suunamist ei olnud. Pigem pidin seletama, et miks just bioloogiat tahan õppima minna. Vanaema küsis: „Mis sinust saab, kui sa lõpetad?“ Ja kui vastasin, et bioloog ja teadlane, arvas ta: „Mis amet see ka on? Õpi midagi kasulikku, õpi näiteks arstiks!“
Vanaema on lahkunud, aga nüüd võiksin ma talle öelda: „Minust ei saanud inimeste doktorit, aga minust sai putukate arst.“
Tartu ülikoolis õppisidki bioloogiat ja loomaökoloogiat.
Bioloogias spetsialiseerusin zooloogiale, loomad tundusid huvitavamad kui taimed. Putukateni jõudsin 1. õppeaasta lõpus. Mäletan hästi: olin valinud loomade ökofüsioloogia loengu ja see oli kohutavalt põnev: kuidas loomad kohanevad oma keskkonna tingimustega. Otsustasin kohe, et seda ma tahaksin uurida! Pärast eksamit läksin õppejõu juurde ja küsisin, kas ta võtab tudengeid juhendada. Sel ajal asus zooloogia-bioloogia instituut Riia tänaval, sinna ma sisse sadasin ja olin seal mitu aastat. Esimene putukas, keda uurisin, oli suur kapsaliblikas.
Loomaökoloogiat õppides arenes välja suund putukate immunoloogiale. Kui magister oli lõpetatud, oli selge, et lähen doktorantuuri, aga kuhu? Ja mida nimelt uurida? Ühel päeval nägin kuulutust, et Saksamaal Max Plancki keemilise ökoloogia instituut otsib doktorante. Valdkond oli molekulaarbioloogia ja organismide interaktsioonid keskkonnaga, aga teema vaba. Saatsin avalduse, käisin intervjuul ja olin üks neist, kes sai stipendiumi – konkurss oli 30 soovijat kohale. 2005 alustasingi Saksamaal Jenas putukate immunoloogiaga ehk täpsemalt: kuidas toidus olevad bakterid mõjutavad putukate immuunsüsteemi. Uurisin, kas putukad saavad aru, kui keskkonnas on bakterid, ja kas nad seetõttu muudavad oma immuunsust ja pärandavad seda ka järgmisele põlvkonnale. Minu uurimise objekt seal oli ööliblikas.
Pärast Jenat läksin järeldoktorantuuri Giesseni ülikooli ja uurisin vahaleediku põhjal putukate antibakteriaalset vastust ja kas ema immuunsus antakse edasi järgmisele põlvkonnale.
Kuidas tulid mängu mesilased?
Pärast Giesseni lõpetamist leidsin kuulutuse, et Helsinki ülikool otsib teadlasi, kes tegeleksid sotsiaalsete putukatega. Saatsin avalduse, intervjuu käis läbi skaibi ja seda viisid läbi neli kuulsat professorit. Mäletan põnevusega, et esimest korda seisin nelja naisprofessori ees, sinnani olid kõik mu mentorid ja ülemused olnud mehed.
2012 läksin Helsinkisse oma teist järeldoktorantuuri tegema. Alustasin sipelgatega, aga jõudsin üsna ruttu mesilaste juurde. Juhuslikult. See on huvitav, kuidas mõni juhus võib omada nii suurt tähtsust, et sellest sünnib uus teaduslik avastus!
Räägi sellest juhusest!
See juhtus ainult tänu sellele, et Helsinkis alustas koos minuga ka teine järeldoktorant – Heli Salmela (toonaHavukainen), kes tegeles mesilastega. Kord kuulasin Heli ettekannet tema uuritava valgu, vitellogeniini, omadustest – et see on väga mitmekülgne ja osaleb paljudes protsessides, peamiselt on see oluline embrüo arenguks ja suur osa munast ongi just see valk, ka on ta tähtis rollide jaotusel mesilasperes, immuunsuse kujunemisel ja ainete transpordil organismis. Heli mainis, et kaladel seonduvad bakterid vitellogeniiniga. Ja et see valk on tal siinsamas külmkapis. Teda kuulates tekkis mul mõte – see oli nagu multifilmis, kui tegelasel tekib idee ja lamp läheb pea kohal põlema – et ahaa, ma arvan, et vastus küsimusele, kuidas putukad valmistavad järgmist põlvkonda ette haigustega toime tulema, võibki peituda selles valgus siinsamas külmkapis! Eelnevalt ma juba teadsin, et kui ma teen bakterid tükkideks ja söödan emale, siis on need tükid munades olemas. Aga me ei teadnud, kuidas need sinna saavad.
Kutsusin Heli pärast ettekannet kõrvale ja ütlesin, et paneme kokku sinu valgu ja minu idee: proovime, kas vitellogeniin seob end bakteri tükkidega ja kas ta annab neid edasi.
Hakkasime seda uurima. See kõik polnud muidugi lihtne, aga lõppkokkuvõttes kinnitasime me hüpoteesi, et just vitellogeniin on see valk, tänu millele jõuavad seeditud bakterite osakesed soolest kehaõõnde ja päranduvad järglastele. Piltlikult öeldes: vitellogeniin on nagu väike auto, mis võtab vaktsiini kaasa ja viib järgmisele põlvkonnale.
Kuidas mesilaste vaktsineerimine käib, väikest süstalt te vist ei kasuta?
Meie vaktsiin on segatud kandi sisse – ja see on mesilasema saatepuuris (võtab kotist saatepuuri). Saatepuur on mul sageli kotis kaasas, et oleks lihtsam selgitada, kui lihtsalt vaktsineerimine käib! Me otsisimegi sellist lahendust, et iga mesinik oleks võimeline ise oma mesilasi vaktsineerima. Mesilasema sööb saatepuuris kandit ja kui tarus munema hakkab, on munadest kooruvatel vakladel juba kaitse ameerika haudmemädaniku vastu olemas.
Kuna vaktsiin toimib põlvkondade vahelise edasikandumise printsiibil, siis on vastsel immuunsus olemas täpselt õigel ajal – kohe koorudes, st ajal, kui ta muidu oleks nakkusele kõige vastuvõtlikum.
Tänu sellele avastusele saidki leiutada midagi, mida bioloogias seni ei olnud – just nagu lapsena unistasid.
Jah, see küsimus, kuidas põlvkondade vaheline immuunsuse edasiandmine aset leiab, oli teaduses nagu must kast – sellele oli mõeldud aastaid. Kui meil õnnestus välja töötada toimiv, lihtsalt kasutatav, toidu kaudu antav ja mesilastesõbralik vaktsiin, saime väga palju positiivset tagasisidet! Aga oli ka kriitikuid. See on teadusmaailma omapära – alati leidub oponente, kes kahtlevad, kas see on ikka nii.
Üsna kohe mainis keegi, et peaksime selle leiutise ära patenteerima. Meie ütlesime, et ah, me oleme ju ainult teadlased! Aga Helsinki ülikool oli väga huvitatud ettevõtlusest ja innovatsioonist ning ülikooli innovatsioonikeskus ütles, et see on väga hea idee ja kui te olete huvitatud, siis on meil šanss patent saada ja tuleb teha firma.
Ma ei olnud sinnani äriga tegelenud, aga mingil põhjusel süttis minus hasart. Et kui tõesti võiks keegi maailma esimese vaktsiini putukatele turule tuua, siis tahan ma olla osa sellest tiimist ja protsessist. Keegi polnud seni tõsiselt mõelnud, et maailmas võiks olemas olla toode, mis vaktsineerib putukaid.
Miks just ameerika haudmemädanik?
Me tegelesime bakterioloogiliste haigustega ja tahtsime leida lahendust kõige hullemale mesilaste haigusele, kus tänu meie tööle võiks sündida suur suunamuutus. AHM on väga tõsine haigus – selle spoorid on keskkonnas 35 aastat virulentsed, sellesse haigestunud mesilaspered sageli hävitatakse. Keeruliseks teeb AHMi ka see, et spoorid nakatavad hauet – kui vastse esimeses suutäies on haigustekitajad olemas, on suur võimalus, et vastne sureb. Täiskasvanuid see ei mõjuta, nemad on vektorid, kes kannavad haigust edasi ning nakatavad enda ja teisi peresid.
Kuidas läks, et Ameerikas jõudis vaktsiin kasutusloani esimesena?
USAs on firma asutamine lihtsam kui Euroopas. Mitte ajakulu, vaid suhtumise poolest: rõhk pannakse rohkem sellele, et vaatame, kas idee töötab või ei, kui ei tööta, siis liigume edasi. Teiseks olid meie ärijuhi Annette Kleiseri kontaktid USAs, ja ilma võrgustikuta on keeruline investoreid saada.
Kolmandaks turg: jah, Euroopa turg on oluliselt suurem, aga siin on ka oluliselt rohkem väikemesinikke. USAs on valdavalt suurmesinikud. On lihtsam alustada, kui turg on konkreetne – meil on kergem aru saada, kas ja kellel on huvi.
Neljandaks on vaktsiini USAs mõnevõrra lihtsam registreerida – mitte seetõttu, nagu tehtaks kvaliteedinõuetes järeleandmisi, vaid registreerimise protsess on pigem dialoog, mitte jäikade reeglite järgimine.
Olete nüüd veidi rohkem kui poolteist aastat turul olnud – kuidas Ameerika ja Kanada mesinikud on vaktsiini vastu võtnud?
Müük on läinud üsna ootuspäraselt. Meil on olnud kajastust pressis, meie tiim on olnud aktiivne mesinike koosolekutel osalema ja mesinike ajakirjades artikleid avaldama. Meid ja vaktsiini teatakse, aga loomulikult on palju tööd veel teha.
Meie peamised kliendid on suurmesinikud – neil on ehk selles suhtes lihtsam vaktsiini mõjust aru saada, et nad saavad vaktsineerida vaid osa mesilasi ja võrrelda; huvi tunnevad ka emadekasvatajad.
Millised on esimesed vastukajad kasutajatelt?
Me oleme monitoorinud väga tähelepanelikult, kuidas vaktsineeritud pered käituvad, ja teeme seda ka praegu. USAs on väga laialdased välisvaatlused, ühes neist avaldati näiteks, et peale selle, et pered on AHMi suhtes terved, on vaktsineeritud peredes ka kärntiiva viiruse tase oluliselt madalam kui mittevaktsineeritutes. On ka sage tagasiside, et vaktsiin muudab pered elujõulisemaks … või kuidas seda tõlkidagi: „they look fitter“.
Olete kindlasti uurinud ka vaktsiini võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid?
Oleme algusest peale jälginud, kuidas emadel läheb. Meil on alati kontrollrühm ja korralik andmekogu. Olen 2014. aastast emasid vaktsineerinud, päris mitmes riigis ja laboris. Üheski kohas pole ilmnenud negatiivset efekti ema tervisele ega heaolule ning peredel läheb hästi. Peredes pole olnud emade väljavahetamisi ega emadel munemise probleeme. Üks mu doktorant tegi sel teemal doktoritöö – otsis erinevusi vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud emade ja perede vahel. (naerdes) See oli väga igav teema tema jaoks – ta ei leidnud ühtegi erinevust.
Kui kaua vaktsiini mõju püsib?
Hetkel me teame, et vaktsiin mõjub ühe aasta. Väga paljud mesinikud vahetavad emad igal aastal välja, sellepärast tundub see olevat piisav mõjuaeg.
Mahemesinduses seda ilmselt kasutada ei ole lubatud?
See on 100% sobilik mahemesinduses. Ma kogu retsepti avaldada muidugi ei saa, aga põhimõtteliselt koosneb see vaktsiin surnud bakterite tükkidest kandis.
Kas julged ennustada, kas ja millal vaktsiin jõuab ka Euroopasse?
Ennustada ei julge, aga me töötame selle suunas. Praegu käivad ka uuringud euroopa haudmemädaniku ja lubihaudme vaktsiini väljatöötamise kallal.
Kas plaanite uurida ka võimalusi vabaneda varroosist?
Varroalest on ektoparasiit, seega natuke teistmoodi tegelane kui bakterid, seened ja viirused. Me mõtleme pigem, kuidas saaks mesilasi viiruste vastu resistentsemaks muuta – lootus on, et siis saavad nad ka lestaga paremini hakkama.
Dalial Freitak …
… on sündinud 1. oktoobril 1978 Valgas;
… lõpetas Tartu ülikoolis bioloogia ja tegi seal magistrikraadi loomade ökoloogia alal;
… tegi doktorantuuri Saksamaal Jenas, järeldoktorantuurid Giessenis ja Helsinki ülikoolis, uurides putukate immunoloogiat;
… on maailma esimese patenteeritud putukate vaktsiini leiutaja;
… töötab Austria Grazi ülikoolis kaasprofessorina putukate tervise alal ja bioloogia instituudi juhatajana;
… on kaasasutaja ja teadusjuht koos kahe naiskolleegiga loodud firmas Dalan Animal Health Inc., mis tegeleb mesilaste vaktsiiniga;
… vabal ajal reisib, loeb raamatuid ja kokkab oma 200 kokaraamatust;
… peab oma lemmikraamatuks Terry Pratchetti kettamaailma-sarja ning armastab loovaid lahendusi ja innovatsiooni;
… käib vähemalt kord aastas Valgas tädi ja täditütreid vaatamas ning igatseb Eestist enim musta leiba ja kohukesi, veel rohkem aga siinset õhku. Õhk on Eestis teistmoodi kui mujal.