Esimene nädal tihedat tööd on seljataga. Ametlikult alustasime juhatuse uues koosseisus 1. aprillil, naljapäeval, aga mingi nali see algus küll ei ole olnud ja tegelik töö algas kohe pärast valimisi. Võrdleme oma esimeste nädalate töötempot Jaapani kiirrongi shinkanseni omaga – muudatused, mida ministeerium plaanib teha mesilaspere toetusega, vedasid meid kõiki ülikiirelt tutvuma mainitud eelnõuga, eelnõu aluseks olnud määrustega, liidu eelmise juhatuse ja mesinduskogu tehtud tööga, kirjavahetusega ministeeriumi ja EMLi vahel ning mis kõige olulisem – sellega, mida meie liikmed päriselt soovivad.
Kui otsida midagi positiivset sellest ministeeriumi algatatud ja sektorile kehvasti kommunikeeritud mesilaspere toetuse muutmisest, siis kinkis selle segaduse lahtiharutamine meile hea võimaluse saada kiiresti liikmetega otsekontakti. Oma 28. märtsi uudiskirjas palusime teil saata oma arvamus mesilaspere toetuse muudatuse kohta. See tõi kaasa kirjade püsivoo. Tajusime väga hästi, kui oluline on see teema mesinikele ja mesindushuvilistele. Loeme igast saabunud kirjast, kuidas see eelnõu on haiget teinud mesinike õiglustundele – mitte rahasumma, vaid selle jaotamise printsiibi pärast.
Tänaseks on meile laekunud 70+ arvamust. Oleme tänulikud iga kirja ja telefonikõne eest, sest teie arvamuste põhjal saime vormida Eesti Mesinike Liidu vastuse ministeeriumi esitatud eelnõule. See vastus on kvintessents teie, väikeste ja suurte mesilate pidajate vastuste sisust ja seda saab lugeda siit.
Sama vastuse saatsime täna ministeeriumisse, laadisime üles EISi, läkitasime uudiskirjades igale meie liikmele ja avaldasime oma sotsiaalmeediakanalitel.
Aitäh, et avaldasite oma arvamust: Agnes Peinar, Aivar Hansson, Aivar Nurmik, Andre Lusti, Annely Enke, Andres Kesker, Ants Kaljuvee, Ants Kangur, Antu Rohtla, Arno Kolk, Arvi Raie, Arvo Talv, August Erik, Eduard Kamenev, Elina Jüris, Erkki Kask, Hanneli Vaher, Heiki Kruusalu, Ivari Kaljurand, Ivo Roosimägi, Janar Suuster, Janek Välk, Jüri Lugus, Kaido, Kaili Retsnik, Kaimar Kunnus, Kaivo Laumets, Kalle Pärnoja, Karin Aruots, Karli Kondra, Katri Kaar (Hiiumaa mesinike nimel), Kristiina Praks, Kristin Pedajas, Küllike Aarelaid, Liia Leissoo, Ly Kokla, Madis Pihlasalu, Maire Valtin, Mare Aleksejeva, Marek Sihver, Marje Loide, Marko Sikk, Mart Laas, Martin Alas, Mati Somp, Piret Arvi, Raivi Tõnisson, Raivo Otepalu, Reelika Kaunissaar-Ilinõh, Reet Romanov, Riina Kirber, Siim, Silja Kimmel, Tarmo Hanga, Tatjana Toma, Tiia Toomsalu, Tiivulised OÜ, Toivo Sepp, Toivo-Aleksander Kullo, Tõnu Hiiemäe, Uku Pihlak, Urmas Mätlik, Vahur Suurküla, Vallo Vain, Viktoria Kümmel, Väino Eskla, Ülle Kunnus, Ülle Saarem, Ülle Talimaa, Ülle-Lea Rebane-Saar!
—-
Iga organisatsioon on oma liikmete nägu. Eesti Mesinike Liidu nägu, mida meil on olnud au esimeste ametisoldud nädalate jooksul vormida aidata, hakkab aina enam kujunema asjalikuks, koostöövalmiks, kompetentseks, lahendusi otsivaks ja autoriteetseks. Selliseks, nagu olete teie, meie liikmed.
—-
Toome järgnevalt katkeid mõnest kirjast.
Olen loomaarst, usaldusmesinik Hiiumaal, mesinik, Hiiumaa Mesinike Seltsi juhatuse liige.
Kui tarutoetust hakkavad saama vaid suurmesinikud, siis olen kindel, et paljud väikemesinikud ei näe enam motivatsiooni enda mesilasperesid PRIA-s registreerida ja PRIA-s edasi arvel olla. See tähendab, et mitme aasta registreerimise töö läheb luhta. Kahjuks enam ei hakka jõudma ka haigustega pered minuni kui usaldusmesinikuni, loomaarstini, mistõttu võivad hakata haigused mesilates levima. Need levivad ka suurmesinike mesilasperedele.
Minu arvamus on, et tarutoetus peab jääma alates esimesest perest, sest see motiveerib mesilasperesid PRIA-s arvele võtma ja veterinaarjärelvalvet on lihtsam teostada. Ka mesindussekkumise raames jagatavad erinevad lesta tõrjevahendid jäävad sel juhul väikemesinikele jagamata, kui neid registris pole, mistõttu tekivad suured lestakaod mesilasperedes. Seda ka suurmesinike mesilasperedes, kui läheduses on lestarohked pered, keda ei ravita. See soodustab mesilasperede arvukuse vähenemist, mis omakorda vähendab põllumajanduse saagikust.
Ly Kokla
—–
Olen hariduselt bioloog ja õppinud, et haavatavamad ja enam toetust ning tuge vajavad just väikesed kooslused. Nii on ka mesinike seas, kus suurtootjal on kergem hajutada kahjusid ning täita mesindussektori eesmärke. Hetkel jääb toetuse eesmärgiks ärilise tegevuse toetus, mitte siiani hästi toiminud eesmärgid. Väikemesinik kaotab huvi teavitada enda mesilasperesid, mis toob kaasa süsteemi tagasilanguse. Samuti vähendab see looduslikku mitmekesisust, toob kaasa suurema võimaluse pestitsiidide kasutamiseks – täna põllumehed jälgivad mesilasgruppide asukohti ning vastavalt sellele koostatakse tõrjeplaan. Mesilasgruppide aegumine kaardil ei võimalda tõrjeplaani õiglast koostamist, mille tagajärjel hukkuvad mesilaspered. Seega – praegune otsus ei ole tingitud toetuse algsete eesmärkide mittesaavutamisest, vaid ministeeriumi väljamaksekorra keerukusest, mis toob kaasa põhjendamatult suured kulutused.
Kuna tegu ei ole enam endiste eesmärkidega, siis minu ettepanek on LOOBUDA TOETUSEST parema ülevaate, selgemate eesmärkide ning toetusele õige nime määramiseni.
Praeguse eelnõu järgi on tegu puhtalt suurettevõtlustoetusega. Seda ei saa klassifitseerida ettevõtlustoetuseks, kuna see kohtleb Eesti meeturustajaid EBAVÕRDSELT. Juhin tähelepanu õiguskantsleri kommentaarile mootorsõidukimaksust ning Eesti presidendi põhjendusele mitte allkirjastada mootorsõidukimaksu esimest versiooni. Turul ei figureeri vaid suurtootjad, vaid väga suure osa maksudest toovad riigile väikeettevõtted. Seetõttu mõte määrata toetuse saajaks alates mingist tarust meetootja ei ole kooskõlas konkurentsiseadusega (§ 4. Konkurentsi kahjustava kokkuleppe, kooskõlastatud tegevuse ja ettevõtjate ühenduse otsuse keeld).
Annely Enke
—-
Pooldan kõigile mesinikele toetuse andmist. See on Eestimaa taimestiku tolmeldamise ja liigirohkuse säilitamise seisukohalt ülioluline ning hobimesinike panus sellesse on suurem kui kõigil teistel mesindusega tegelevatel ettevõtjatel. Nii raske oli seda tarutoetust välja võidelda – palun ärge hävitage juba saavutatut!
Maire Valtin
—-
Tsiteerin Madis Pärteli kirja: “Muuhulgas lähtume sellest, et riigiabina makstavad toetused on suunatud ettevõtjatele majandustegevuses tekkivate turutõrgete lahendamiseks ja soovime ka mesinduses rakendada sama suunda, mida on rakendatud teiste põllumajandussektorite ettevõtjate toetamisel.”
Pakun välja, et kui ministeerium soovib nii jäigalt veetud piiri “öelge mesilasperede arv” seadmist mesinike vahele, kes on puudutatud turutõrgetest ja kes mitte, siis mesindussektor saab alati teha ka kingituse riigile ja loobuda toetuse vastu võtmisest täielikult, et PARANDADA loomulikul ja VŌRDSEL viisil meeturu konkurentsivõimet ning viia “kriisis turu” pakkumiste ja nõudluste suhe paremasse balanssi. Sellist “üllast” kingitust pole ilmselt vaesele riigile varem tehtud, see oleks ka efektne pealkiri meedia-väljaannetes.
Agnes Peinar
—–
16+ peredega ettevõtjate toetamisega teeb Eesti riik vaba konkurentsi ja kõigile võrdsete võimalustele andmise asemel n.ö monopoli toetava ja kartellilepingut soodustava riikliku toetuse. Iga finantstoetus on ju ebavõrdse konkurentsieelise loomine.
Paha lugu, aga kuidas lahendada? Pakun: astuda välja sellest ja soovitada ka ministeeriumil mitte kiirustada praeguse olukorra seadustamisega. Las jääb aastaks veel vana seadus ja kui tarutoetuse kogusumma väheneb, las siis saab iga mesinik iga taru eest vähem raha kui 2024. aastal. Aga väikemesinikul säilib au ja teadmine, et temast ei sõideta teerulliga üle.
Samas peab nüüd aga asuma tõsiselt tööle, et kaardistada olukord, vaadata üle potentsiaalsed liitlased selle projekti positiivseks lahendamiseks ja formuleerida selged jutupunktid ministeeriumi ametnikega suhtlemiseks. Soovitan kaasata mõni asjalik juriidilise kogemusega “abiline” ning moodustada oma lobigrupp, kes aitaks viia meie mesinike jutupunkte vajalike sihtrühmadeni.
Väikemesinikud teevad väga olulist tööd, mõni ametnik seda ainult kas ei taha näha või ei oska näha.
Andres
—-
Toetuste abil ebaefektiivse äritegevuse käigushoidmine on minu arvates turumajandusega riigis väga halb plaan. Leian, et tulusa tootmise korraldamise ja toodangule turu leidmisega peab iga mesinik ise tegelema. Pean õigemaks suunata see toetus tegelemaks laiemalt minu arvates kahe peamise mesindussektori probleemiga, mida mesinik ise ei saa suurel määral juhtida – mesilaste haigused ja meevõltsingud. Nendega on kõige efektiivsem tegeleda plaanipäraselt, vajalikul määral ja pikemalt kui ühekordsed kampaaniad.
1. Väikemesilate PRIA registris püsimise „präänikuks“ võiks olla näiteks luua võimalus teha toetuse raames ilma omaosaluseta või väikese omaosalusega kõigile registreeritud mesinikele mingi summa eest pere kohta mingi perioodi tagant (nt 2-3 aastat) oma toodangule rahastatavate analüüside nimekirja kantud meeanalüüse või mesilaste haiguste analüüse riigi poolt määratud riiklikes järelvalve laborites. Sel moel kogutud proovidele võib pisteliselt teha kulukama ühikuhinnaga analüüse (mee DNA, TMR, karboksüülhapped, mono- ja oligosuhkrud, aminohapped jm). Andmed jääks ka PTA-le või mõnele lepingulisele akadeemilisele asutusele kasutada ning neid saab kasutada mitmemõõtmelise (geograafiline ja keemiline ruum, aeg, mesila tüüp ja suurus, mesinduspraktika) ülevaate saamiseks ja trendide jälgimiseks mee kvaliteedinäitajate ja haiguste leviku kohta. Samuti saaks niimoodi tuvastatud piirkondlikes haiguskolletes tegeleda toetuse abil palgatud spetsialistid kõigi koostöövalmis mesinike abistamisel perede elujõulisusele ja tootlikusele halvasti mõjuvate haiguste (nt AHM) süstemaatilisel mahasurumisel EL-s lubatud ja mesilastele mitteletaalseid, teaduslikult juba kinnitust leidnud ja soovitatavaid või mesindusvaldkonna teadlaste poolt katsetamiseks valitud nt biotehnoloogilisi meetodeid. Tulemuseks on mitmekordne kasu: riik saab ülevaate ühe põllumajandussektori arengust, selle kasumile orienteeritud osa muutub tugevamaks ja samas riik panustab omamaise valdkondliku teaduse arengusse.
2. Turutõrke majanduslik külg, et suurtootjatel ei õnnestu suuri koguseid mett jätkusuutlikku ettevõtlust võimaldava hinnaga müüa, tuleb osaliselt võltsmeest, millega surutakse Eesti mee turuhind alla. Selle vastu aitab võltsingute tuvastamise seiresüsteemi sisseviimine ja tulemuste avalikustamine ning patuste mõjuv karistamine. Seire jaoks on vaja suurendada eelmainitud moodsate instrumentaalanalüüsi meetoditega läbiviidavate mee jae- ning hulgimüügi proovide analüüside arvulist mahtu ja, vähendamaks valepositiivsete ja – negatiivsete tulemuste osakaalu, rakendada nende võrdlusbaasina Eesti mete (vt punkt 1) alusel koostatuid andmebaase. Suuremale arvule Eesti proovidele võltsingute leidmiseks kasutatavate meetodite paralleelne rakendamine aitab välja selgitada nende meetodite tugevad ja nõrgad küljed ning valida ja kohandada võimalikult võltsimiskindlad meetodid. Tulemuseks on mitmekordne kasu: Eesti meeostja usaldus müüdava mee suhtes kasvab, võltsingute eemaldamisega tekib turule ruumi juurde õigele meele, riik panustab omamaise valdkondliku teaduse arengusse.
3. Mesilaste parasiitidele ja haigustele vastupidavamate mesilastõugude kohalike aretajate tegevuse toetamine ja nende toodetud tõumaterjali levitamine kõigi mesinike vahel. Igasuguse parandatud tõumaterjali kiirem ja laiem levik aitab kogu mesindussektorit.
Ivari Kaljurand
—-
Meile saadeti ka arvamusi, et riik ei peaks toetama hobi. Me ei nõustu selle arvamusega ja jääme oma seisukoha juurde, et mesilaspere toetus on riigi pakutav hüve mesinikule selle kasu eest, mida iga mesilaspere annab tolmeldamisteenusena; aga me seisame ka selle eest, et kõigil on õigus oma seisukohta väljendada ja kaitsta.
Aitäh veelkord kõigile kirjutajaile! Iga argumenteeritud arvamus on oodatud. Iga mesilane loeb.
