Ilmastik, taimestik, mesindusvõtted ja mesilased on muutumises – kas ka korje? Mesinikena tahame ju ajastada mesilasperede tugevuse põhikorje ajaks – perioodiks, mil tarru tuleb enamik põhisaaki.
Analüüs ja tekst Daniil Brant ♦ Juhendamine ja täiendused Jaan Liira ♦ Foto Andres Tamla
Tegin mesindussekkumisest rahastatud üle-eestilise tarukaalude võrgustiku andmete põhjal väikese analüüsi. Selleks valisin 2021.–2024. aasta vaatlusandmed seitsmest tarukaalust, mis asuvad üle mandri-Eesti. Eelistasin nende tarukaalude andmeid, kus info oli olemas viimase nelja aasta kohta. Vältisin ka neid, kus saagid olid nii kehvad, et nende analüüs ei tundunud usaldusväärne. Linnamesilaid ei kaasanud. Analüüsis on kasutatud ühe ajaloolise vaatluskoha, Polli, ja seitsme kaasaegse taru vaatluskaalu andmeid. Oleksin saanud kasutada enamate vaatluskaalude andmeid, kuid valimi väikese mahu määras meie ajaressurss.
Ilmselgelt ei esinda järgnev ülevaade piisavalt kumbagi ajaperioodi ega kogu Eestit ega pretendeeri ka teadustöö nimetusele, vaid proovib saada aimu üldisest olukorrast ja on alus suuremale teadustööle. Vaatluskaalude andmeid on kogutud juba pikemat aega (alates 2011), nii et nende analüüs, arvestades ilmastiku andmeid, võiks anda rohkem selgust.
Tarukaalude andmeanalüüsi on juba esitanud Sigmar Naudi oma 2023. aasta raportis. Praeguse analüüsi uudsus seisneb selles, et esmakordselt kasutati selliseid visualiseerimisvõimalusi suure andmete hulga, sh ajaloolise Eesti korje iseloomustamiseks.
Joonis 1. Vaatluskaalud asuvad:
- Kirepis Tartumaal (Janek Saarepuu),
- Ubasalus Läänemaal (Andres Tamla),
- Väike-Maarjas Lääne-Virumaal (Mart Kullamaa),
- Kehras Harjumaal (Heiki Kruusalu),
- Endlas Jõgevamaal (Liana Trahv ja Veiko Lippur),
- Vabamatsil Viljandimaal (Mihkel Kalda),
- Mõnistes Võrumaal (Mario Kalvet).
Kaart: Google Maps
Aastatel 2021–2024 oli korje tavalisest varasem
Kasutatud Polli katsebaasi mesila kontrolltaru andmed on pärit „Mesinduse käsiraamatust“ (P. Alles jt, 1968). Seal on välja toodud 16 aasta päeva keskmised kaalude muutumised viiepäevase sammuga aastatel 1949–1964 Pollis Viljandimaal. Nende andmete kogumismetoodika on pisut teine kui praegu. Nimelt on mõõdetud päevane juurdekasv ehk kui palju nektarit on mesilased päeva jooksul kogunud, st öist niiskuse eemaldamist nektarist ei ole arvesse võetud. Tänapäeva digitaalsed tarukaalud aga arvestavad ööpäeva keskmist juurdekasvu ehk mõõdetakse kogutud nektari kuivatamisel ülejäänud kogus (öine niiskuskadu!), st ööpäeva keskmine juurdekasv võrdub kogutud mee kilodega. Seega Polli andmeid tuleb korrigeerida eralduva niiskuse jagu. Antud juhul jagasin päevase juurdekasvu 3,5ga, mis on võrdväärne nektari kuivatamisega 70 protsendist 20 protsendini.
Joonis 2. Polli vaatluskaalude (1949–1964, sinised tulbad) ja seitsme tänapäeva taru vaatluskaalude (2021–2024, punased tulbad) keskmine päevane korje (vasak püsttelg ja tulbad) viiepäevase sammuga ja suhteline kumulatiivne korje protsentides (parem telg, joon).
Andmetest (joonis 2) jäävad kohe silma Polli 1949.–1964. aasta maikuu miinusnäidud. (NB! Need ei ole jagatud 3,5ga, kuna mesilased on tarvitanud talvevarusid, millel on juba sama niiskusprotsent nagu meel). Väljavõte raamatust „Puuviljandus Eestis“ (K. Kase, 2010; lk 9) toob selguse: „Seejärel temperatuurid langesid: 1950ndad ja 1960ndad aastad olid vaatlusrea kõige külmemad ajavahemikud. Periood algas väga pakaselise ja puuviljandusele katastroofilise 1939/40 talvega, millele kohe järgnes kaks sõjaaegset väga külma talve. 1942. aasta keskmine temperatuur oli Eestis 1,6 °C madalam kui ühelgi muul aastal 20. sajandil. Karmid olid ka talved 1946/47, 1952/53, 1955/56, 1962/63 ja 65/66. Need talved koos hiliste kevadetega hoidsid aasta keskmise temperatuuri normist selgelt madalamal.“
Tolle aja mesiniku Gustav Liivamäe (1928–2024) mälestused kinnitavad, et veel maikuus oli lund ja mesilased said minna korjele alles mai lõpus. Nendel aastatel toodi massiliselt sisse ka Kaukaasia mesilasemasid ja pakettperesid Venemaalt Krasnaja Poljanast ning uus mesindusmood – ühekordsete seintega soojustamata tarude kasutamine – koos külmade talvede ja kevadetega põhjustas suuri talvekadusid. Just nende külmade aastate, Kaukaasia mesilaste ja ühekordsete seintega tarude koosmõju sai Eestis mesinikele saatuslikuks.
Erinevalt ajaloolistest Polli andmetest on viimase nelja aasta vaatlustest näha, et pool meesaaki on kogutud juba juuni keskpaigaks, umbes 10. juuniks. Polli ajalooline peakorje algas aga jaanipäeval ja kestis 20. juulini – selline on ka tänane üldlevinud arusaam peakorjest. Siin peab arvestama, et kaasaegsed andmed joonisel on ajaliselt laiemaks venitatud, kuna tarud on üle Eesti hajutatult. Siiski on selgelt näha, et korje ajastamine on oluliselt muutunud nii kestvuselt kui perioodilt; mingis mõttes suhteline intensiivsus isegi vähenes ning kestvus pikenes. Piltlikult öeldes on Eesti korje muutumas Kesk-Euroopa korjeks, st on intensiivne kevadel ning ülejäänud ajal veninud ja väheintensiivne.
Hooaeg 2024 oli eriti varajane
Uurime lähemalt vaatluskaalude keskmist korjet läbi nelja aasta ja näeme, et mida aasta edasi, seda selgemalt on peakorje juuni lõpuks juba läbi:
Joonis 3. Seitsme kaasaegse taru vaatluskaalu keskmine päevane korje (vasak püsttelg ja tulbad) viiepäevase sammuga ja suhteline kumulatiivne korje protsentides (parem telg, joon) läbi nelja vaatlusaasta 2021-2024.
Kui võrrelda seitsme vaatlustaru keskmisi näitajaid neljal aastal, siis on näha, et korje intensiivsus nihkub läbi aastate kevade poole. Aimata on seda 2023. aastal, aga eriti hästi eristub 2024. aasta, mil nn klassikaline peakorje oli maikuus ning juuni esimesteks päevadeks oli kogutud üle poole aastasest meesaagist. Tegelikult on kõigi nelja aasta põhjal näha, et pool meesaaki pidi olema mesilastel korjatud juba jaanipäevaks.
Siinkohal on vaja aru saada, et korje nihkumine toimub kevade poole mitte sellepärast, et taime nektar kuivab sooja ja põua tõttu, vaid kogu taimede fenoloogia on nihkunud kevade poole. Näiteks peaks vaarikas õitsema alates jaanipäevast, 2024. suvel saime aga jaanipäeval vaarikaid juba süüa.
Ühtset korjemustrit kontrolltarudel ei ole
Joonis 4. Polli ja viie kaasaegse taru vaatluskaalu keskmine ööpäevane korje (vasak püsttelg) läbi nelja vaatlusaasta, esitatuna viiepäevase sammuga ja suhteline kumulatiivne korje protsentides (joon) aastatel 2021–2024. Polli: must joon; Kirepi: sinine joon; Ubasalu: punane joon; Vabamatsi: kollane joon; Mõniste: roheline joon; Endla: lilla joon.
Selget ühist ajalist mustrit korjes eri vaatluskaalude vahel ei ole. Aimata on kõigi ühine varakevadine „korjehetk“ aprilli teisel poolel, algul pajult ja siis talirapsi/-rüpsi õitsemise ajal. Samuti võib märgata sarnast korjeajastust mõne taru vahel suvel. Näiteks Kirepi (Tartumaa) ja Ubasalu (Läänemaa) korjemustrid imekombel sarnanevad, kuigi korjeintensiivsus erineb ning enne jaanipäeva hakkab muster juba nihestuma. Aga ikkagi annavad kaks üksteisest kaugel asuvat kohta aimu sarnasest korjeaktiivsusest (NB! nelja aasta keskmiste põhjal).
Teine huvitav tarude paar on Vabamatsi ja Polli Viljandimaal. Kümme kilomeetrit ja üle kuuekümne aastat vahet, kuid kaasaegne ajaline korjemuster jäljendab ajaloolist. Erinevust põhjustab paratamatult fakt, et 60 aastat tagasi olid maikuud jahedad või isegi lumised. Kaasaegne juunikuu korje on samuti intensiivsem, mille põhjusteks võivad olla nii põllumajanduslike õitsvate kultuuride kasvatamise suurenemine (eelkõige taliraps/-rüps), aga ka mesilaste aretus ja sellega kaasnevad tugevamad ja nektarikogumis-võimekamad mesilaspered.
Mida võime järeldada?
Korje on muutunud ja arvatavasti muutub veel. Viimase nelja aasta põhjal on näha, et 80% kogusaagist on käes juba 1. juuliks. Kohati-ajati on 70% kogutoodangust korjatud juba 1. juuniks! Mingil määral võib seda seostada põllumajanduse laialdase üleminekuga suvirapsilt/-rüpsilt talirapsile/-rüpsile. Samas muutub ka kliima ja ilmastik on ettearvamatum. Viimaste aastate suved olidki kohati erakordselt soojad ja põuased, mis pani taimi varem ja lühemalt õitsema ja/või pärssis tugevalt nektarieritust.
Mesinikena peame endale aru andma, et uuenenud oludega tuleb arvestada. Kui mesilaspere saavutab oma tipp-korjevõime alles jaanipäevaks, siis jääb mesinik enamikust saagist ilma. Tänapäeval vajame tugevaid või pigem väga tugevaid peresid juba sügisel, et need tugevad mesilaspered kasutaksid ära maikuise korje. See võib isegi osutuda põhikorjeks. Kui lasta nõrgal/väiksel mesilasperel kulutada kevadist korjeaega arenguks, siis tulemuseks ongi nn lihapere ehk mesilaspere, kes meevõtu ajaks on väga tugev, kuid kesiste meevarudega. Tavaliselt ongi põhjus selles, et kevadel on mesilaspere on nõrk ning kasutab tugevat meekorjet arenemiseks, mitte talvevarude loomiseks. Teine põhjus võib olla see, kui kokku satuvad mesilaste madal nektarikogumisvõime ja kõrge munemisvõimekus. Õigem oleks siiski mesindada piirkondlikele oludele kohandatud ja kohanenud tõumaterjaliga, st osta mesilasemad lähimatelt mesilasemade kasvatajatelt.
Kas saab ennustada korjet 2025 hooajaks? Tarukaalude andmeid analüüsides ilmnes seos positiivsete temperatuuride (>5 °C) summaga. Kõige intensiivsem on korje umbes kumulatiivse 500 °C juures – st näiteks siis, kui 33 päeva jooksul on olnud järjest keskmiselt 15 kraadi sooja. Pehmed, soojad talved nagu 2024/25 aastal, mil kohati-periooditi oli 5–6 soojakraadi, ning palavad ja põuased kevaded ja suved mõjutavad nii õite moodustumise esilekutsumist (vernalisatsiooni) kui ka kiirendavad ja lühendavad õitsemist.
On karta, et tänavune hooaeg võib tulla sama varajane nagu 2024.
Millise taru alla panna tarukaal?
- Kui soovid teada, kui palju saad keskmiselt mett hooaja lõpuks, siis pane kaal keskmise perega taru alla.
- Kui on soov jälgida ja analüüsida korje potentsiaali, siis paiguta kaaludele kõige tugevad mesilaspered, kes kasutavad hästi ära nii varakevadise korje, kui seda on, kui ka hilise korje.
Loodus on tavapärasest rütmist ees
Andres Tamla, mesinik:
Viimase aasta märkmete põhjal tundub, et looduses algab õitsemine tavapärasest varem. Kevad Läänemaal võib olla pikaldane ja kuigi mais jõuab loodus vahepeal tavapärasse rütmi – võilill õitseb tavalisel ajal – on korje õunapuult juba nädalase kõikumisega ja sealt edasi läheb veel tempokamaks. Kui põdrakanep õitseb tavapäraselt juuli alguses, siis eelmisel aastal nägin põdrakanepit õitsemas juba 17. juunil. See tähendab, et loodus on meil juunis juba 2–3 nädalat tavapärasest ees. Sellise trendiga võib juuni lõpuks looduslik korje läbi olla ja mesilased saavad nektarit koguda ainult külvatud kultuuridelt: keerispealt, tatralt, mesikalt, ristikult; suve lõpus ehk ka kanarbikult.
Meie kandis polnud mullu ka juunis korjet – tarukaal näitas kuu keskel miinust või minimaalset tõusu. Mais oli korje hea, aga juuni võttis tagasi selle, mille mai andis. Seega Läänemaal peavad pered olema tugevad juba kevadel, sest meil ei pruugi peakorje olla juunis.
Ka olen täheldanud sarnast mustrit oma tarukaalude ja Janeku-Daniili omade vahel Elvas – ja see muster on ainult kolm kalendripäeva nihkes.
Loe Andrese tähelepanekuid looduse, mesilaste ja mesinduse kohta Mesikuma blogist.