Lauri Ruottinen: „Mee saladusi tasub tundma õppida.“


Lauri Ruottinen on Soomes tuntud ja armastatud mesinik, koolitaja ja mesindusraamatute autor. Sel suvel tuleb Lauri Eestisse, et esineda mesinike suvepäeval Uulus ja Pärnumaa meepäevadel Valgerannas.


Küsis Krista Kivisalu  Fotod Virpi Aaltonen, Tuula Lehtonen

Eesti mesindushuvilistele seostub Lauri eelkõige käsiraamatuga „Praktiline mesindus“, mille koostanud meeskonda Lauri juhtis. Ka on ta Eestis korduvalt mesindusteemalisi loenguid pidamas käinud. Oma missiooniks peabki ta teadmiste levitamist – et iga mesinik saaks valida just endale sobiva, toimiva mesindusviisi.

Milline oli sinu esimene kohtumine mesilastega?

Minu koolikaaslaste isal olid mesilased. Kord küsisin, kas saaksin tulla talle mesilasperede juurde appi. Sealt see algas. Ilmselt on mesilastepidamist lihtne alustada, aga raske lõpetada.

Sealtsamast mesilast sain tasuks töö eest oma esimese mesilaspere. Muidugi, see sülemles, sipelgad ründasid seda ja mesilasi uppus veekaussi, kuid siiski andis see pere mulle ka mett. Olin siis umbes 18aastane ja enda arvates väga osav.

 Mitu peret sul praegu on?

Proovin juba mõnda aega pidada üht mesilasperet, aga neid on endiselt kümme. Vahepeal tõusis perede arv üle saja, kuid seda oli selgelt liiga palju. Olen hoolitsenud mesilaste eest ka mesilas, kus oli sadu mesilasperesid. Kui su tööks on koolitamine, teadustöö ja mesindus, siis seisad sa kolmel jalal. Nende tegevuste laienedes lähevad jalad üksteisest aina kaugemale ja nii tekib oht, et lõpuks kukud kõige selle keskele. Mesinikul on alati õige hulk mesilasi; kui neid on liiga vähe, siis tuleb neid juurde, ja kui on liiga palju, siis nende hulk väheneb. Minu jaoks on perede arv viimastel aastatel vähenenud.

Mis sulle mesilaste juures kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib kõige rohkem see taipamine: ma ei kuluta oma aega mesilaste eest hoolitsemisele, vaid saan mesilastelt aega iseenda jaoks.

Oled mesinduslektor ja õpikute autor, meilgi on hästi tuntud sinu koostatud käsiraamat „Praktiline mesindus“.

Esimese erialaajakirja panin kokku 1988. aastal, kui töötasin Põhja-Soomes Suomussalmes ühe mesindusprojekti kallal. Panin oma juhtkirja pealkirjaks „Keegi ei saa õpetada mesinikke“. Olen sellega siiani nõus. Õpetaja ülesanne on teha end mittevajalikuks nii, et mesiniku arengu leek põleks iseseisvalt. Meistrid pole mitte kõik õpetajad, vaid need, kelle õpilastest saavad õpetajad.

Kõige muu kõrval toimetasin koos kolleegidega 1995–2011 erialaajakirja Mehiläinen. Tuhanded leheküljed teksti ja sadu lehekülgi enda lugusid. See oli minu kirjatööde ametikool. Raamatud kirjeldavad ositi minu enda elu mesilaste maailmas. Loodan, et lugejad näevad sama, mida üritan neile rääkida ja näidata. Kui tekst ja kujundus seda toetavad, võib see õnnestuda.

Oled end nimetanud ka meemaitsmise treeneriks. Miks ja kuidas selleni jõudsid?

Millalgi 90ndate lõpus taipasin kaupluste riiulite vahel kohutavat tõsiasja: soome meed olid oma purkide vangid. Just siis oli algamas importmee müügi rõõmupidu. Meie kohalik, üks ja ainus tõde mõnes meepurgis oli määratud uppuma importmete aina suurenevate valikute sisse. Ka hakkas kaduma väline erinevus kodumaise ja importmee vahel. Vedelad meed tulid meeriiulitele, et jääda, aina uusi tooteid tuli juurde… Oli vaja hakata otsima soome mee saladusi. Kõige rohkem aitab selles küsimuses eelarvamuste unustamine.

Mis on sind maailma ja soome mett maitstes üllatanud? On sul oma lemmikmesi?

Metsa- ja rabataimedelt saadud mesi on väga eriline ja täiesti konkurentsivõimeline maailma hinnatuimate mete seas. Ka on meie niitude ja mesilaste korjealadele külvatavatel meetaimedel suur saagipotentsiaal. Maailma eri paigus hinnatakse eri tüüpi mett – näiteks Põhja-Ameerikas heledat, Euroopas aga ka tumedat mett.

Minu lemmikmesi on metsataimedelt korjatud peene kristalliga kuldkollane segaõitemesi. Seesama, mida sööb Karupoeg Puhh.

Kuidas sa oma köögis mett ja mesindussaadusi kasutad?

Köögis kasutan magustamiseks ainult mett. Suhkrut ainult aeg-ajalt ning siis ka vaid struktuuri pärast. Püüan leida aina uusi viise kasutada mett nii, et see sobituks söögikorda lihtsalt meena. Rõhutan meega vürtside maitset ja otsin meest maitsete maailma väikesi nüansse. Sageli annab parima tulemuse just väga väike kogus mett õiges koosluses. Ma alles õpin mee kõiki kasutamisvõimalusi tundma.

Sul on suvel tulemas esinemised Eestis – mis on sinu sõnum Eesti mesinikele ja meesõpradele?

Mesinik tahab alati uusi asju õppida ja Eesti mee peeneid omadusi tasub lähemalt uurida. Rääkige mesinikuna ka tarbijatele Eesti mee lugusid – need on looduse saladused, mida inimesed oskavad hinnata.

Ja tarbija peab saama eri maitsetega mett proovida! Olen kindel, et ta üllatub.

Intervjuu täisversioon ilmus ajakirja Mesinik suvenumbris 2024.


Lauri Ruottinen …

… on sündinud 1957. aastal Põhja-Soomes Pudasjärvel,

… on õppinud Turu ülikoolis bioloogiat, sh mesilaste talvitumist (MSc),

… on töötanud põllumajandusuuringute keskuses, Kainuus ja Helsinki ülikoolis projektijuhi ja teadurina ning Soome Mesinike Liidus koolitusjuhina,

… töötab oma ettevõttes OÜ Hunajaluotsi, annab koolitusi mesilaste bioloogia, emadekasvatuse ning mee omaduste teemal,

… on abielus ja nelja poja isa,

… nimetab oma hobideks kõike, mis on seotud loodusega, muusikat, kirjutamist ja käsitööd.


Tipptasemel mesindusraamat

„Praktiline mesindus“ ilmus Soomes 2003. aastal. Samal aastal sai raamat Sloveenias toimunud mesinike maailmaorganisatsiooni Apimondia mesindusnäitusel ja mesinike kongressil hõbemedali. Soomes on läbi müüdud ka kordustrükk, eesti keeles ilmus käsiraamatu 1. osa 2008. aastal Eesti Mesinike liidu kirjastamisel. Hästi liigendatud, mõnusas keeles ja rikkalikult illustreeritud tipptasemel raamatu 1. osa müüdi kiiresti läbi ka Eestis.